Kes tervenavd ja miks?

Elus on ikka nii, et inimese keha ei pea lõputult vastu välistegurite ja sisetegurite erinevale mõjule ja ühel hetkel on paratamatult kohal mingi haigus või vigastus. Kellel rohkem ja raskemalt ja kellel vähem ning kergemalt.

Kummalisel kombel ei ole seaduspärasusi selles osas, et tervemad on need, kes hoolega tervist hoiavad ja enesehävituslikud indiviidid on põdurad ja haiged. Vast olete seda isegi tähele pannud, et arusaamatul kombel mõnele on tervislikud eluviisid naljanumbri eest elupõletamisel puuduvad igasugused tagajärjed.

Näiteks  naine, kes on terve elu tegelenud terve olemisega, hoidnud oma keha ja toitunud arukalt, arvestades iga suutäie ja liigutuse mõju, on just kui karistatud looduse poolt sünnitades lapse, kelle tervisega tuleb päevast päeva tegeleda, kuni mõistus otsa saab ja abi pole eriti kuskilt tulnud, just nagu karistuseks või pilkeks püüdluste eest. 

Iga päev ilmub sadu artikleid teemal, kuidas olla tervem, mida kõike tuleb süüa selleks ja millest kõigest loobuda, et keha ei talletaks meile mittesobivaid aineid. Mida rohkem selle kõige järgi elada, seda rohkem erinevaid sümptomeid ilmneb ja tundub nagu oleksime järjest haigemad ning mõistus keeldub uskumast ja mõistmast, kust see kõik tuleb, kui ma nii palju püüan, panustan, loobun ja kannatan.

Tekib kahtlus, et mis siis on see kõige õigem ravi ja mis on õige toit ning eluviis. Alguses nagu töötab proovitu, kuid siis ühel hetkel selgub, et selle tagajärjel tekib mingi uus asi ja tuleb jälle otsast peale alustada ning mingeid järgmisi mooduseid ja vahendeid proovida. Jälle uus toitumisplaan, jälle uued ravivõtted. Vapramad ja entusiastlikumad otsivad aastaid ja leiavad ka paranemisi. Kes suuremaid, kes väiksemaid leevendusi oma hädadele.

Samal ajal kummitab peas juba klišeeks muutunud lause, et kõik on peas kinni. Võta siis kinni, mis seal peas on ja kuidas ta seal kinni on. Olen üsna kindel, et enamus inimesi ei suuda sellele lausele mingit praktilist seletust taha panna ja sügavam sisu jääbki müsteeriumiks.

Oma terapeudi töö jooksul olen märganud, et inimesed ei tervene ühtmoodi ja kindlat füsioloogilist reegilt ei ole kuidas ja kellele tervis tagasi antakse. Samas olen märganud vahet küll, mõnel inimesel on tahe olla terve suurem, kui hirm olla haige või hirm raskuste ees, need on tavaliselt inimesed, kes ei oma jäika mõttemaailma vaid lubavad sinna ka ootamatusi, juhutumisi ja lubavad endal olla teadmatuses. See on nagu poest mingi kauba ostmine, me ei tea ju kuidas see sinna täpselt jõuab ja mil moel müüja selle meile ulatab, me teame lihtsalt mida me tahame ja selle me tavaliselt ka saame, muu, mis eelnev pole oluline. Järsku on meil kindel pilt, kuidas saada terveks ja kui kõik meie kujutlust mööda ei käi siis seda tervenemisviisi me ei võta, enne olen haige. Üks variant on et just selline lugu käib haige olemise juurde.

Siin on põhiküsimus usaldus. Kas inimene, kes ennast ravib usaldab spetsialisti kes temga tegeleb või mitte ja teate tegelikult isegi mitte see, vaid asi läheb lõppude lõpuks päris sügavale, kuni sinnani välja, kas see inimene üldse usaldab elada. Hirm selle ees, et kontroll kaob ja hakkab juhtuma asju, milleks me ei ole ettevalmistunud on liiga suur, et elu nautida.

Selline hirm asub väga sügaval inimese alateadvuses ja ei ole tavateadvusega kontrollitav, see on tunne mida ei halda.

Tänapäeva maailmas ei ole võtmeteguriks ainult hirm vaid ka komme ärrituda igasuguste tühiste asjade peale, Kanda viha ja solvumisi. Need kõik mürgitavad meie keha

Kirjutan siis lihtsamalt, mida teeb kehaga sügav hirm elu ees või vahet ei ole mille ees, hirm on hirm ja see on määrav, lisaks viha ja ärrituvus. Meie keha on aastatuhendete vältel loodud ellu jääma. Muul juhul meid siin ei oleks enam vaid oleksime väljasurnud liik. Ohud on olulisemad kui head asjad, mis ette tulevad, aju lihtsalt analüüsib ettetulevat nii. Ikka sel lihtsal põhjusel, et kindlustada meie ellujäämine. Kui lõuna jääb söömata uskuge te jääte ellu aga kui suur kiskja teid alla neelab olete päris kindlasti surnud ja mingit jätku sellele loole enam ei tule.

Ehk siis hirm on ürgselt oluline osa ellujäämismehhanismist, isegi kõige olulisem. Süda lööb kiiremini, adrenaliin tulvab verre, keha on valmis võitluseks elu ja surma peale, pupillid laienevad teravdades nähtavat pilti. Ebaolulised süsteemid lükatakse tagant ära, keha ressursid tuleb jaotada ringi olulisemate funktsioonide peale. Ebaoluline on seedimine, reproduktsiooni funktsioon, immuunsüsteem jne.

Kahjuks tänapäeval seda enam vaja ei ole, kuid aju on ikka see sama, mis oli tol ajal ja toimib ikka sama moodi – te vihastate, muretsete, olete ärritunud, kardate mingi ette tuleva asja pärast ja kõik kordub....  Toit ei seedu, uni on häiritud, tervis veab alt kõik viirushaigused tabavad just teid jne, jne 

Kõik eelmainitu on heaks põhjuseks, miks teha endaga ära see töö, et meel oleks rõõmus ning loobuda kindlatest teadmistest protsessi kui sellise kohta. Tegelikult ei ole meil vaja olla kindel kuidas elu läheb ja asjad käivad, me ei saa kõike ette teada ja ka kõige kindlamad asjad võivad olude sunnil muutuda väga järsult. Kindlustunne on meie üks suurimaid vaenlasi, mida suuremad on veendumused ja sellega kaasnevad ootused ning eeldused, seda valusam on kukkumine. Miks nii, sest inimene loobub sellisel juhul enne, kui tulemus, mida ta nii väga ihkas, temani jõuab ja seda vaid sel lihtsal põhjusel: tulemus ei tulnud nii nagu ta tahtis.

Kui tahta terve püsida siis tuleb lõpetada elult millegi ootamine. Elu on püha see on antud elamiseks, nende asjade tegemiseks, mis pakuvad rõõmu ja naudingut, mitte enda piinamiseks. Kui tee, mida mööda kõnnid, on konarlik ja ebamugav siis mine siledama tee peale. Koosta tegevusplaan ja hakka tasapisi minema, Kui ma seda mõnele inimesele ütlen, kuulen alati suurt hulka erinevaid vabandusi ja põhjendusi, miks on elu muutmine ja paremini elama hakkamine võimatu, millised takistused seisavad ees. Teate tegelikult ei olda seda isegi proovitud. Kes tahab tervet, hirmuta, rõõmsat elu peab unustama selle juures keskendumine sellele, miks ta seda teha ei saa vaid tuleb iga hinna eest leida viisid, kuidas seda teha mida hing tahab. Nii tuleb elurõõm ise kohale ja elu kulgeb mõnusas kulgemises.

Kui aga tahta terveks saada, siis tuleb hakata rõõmu tundma sellest, mis on ja lõpetada keskendumine haigusele. On palju inimesi, kelle tervis võiks olla parem ja kelle paranemispotensiaal on suur, kuid kes ei parane. Nad on teinud haige olemisest oma loo. See on nende elu mõte ja kogu nende isiksus. Kui nad räägivad endast siis ei räägi nad mitte sellest, mis neile meeldib, kes nad on, vaid sellest, mis haigused neil on olnud. Seda sorti inimene tunneb rõõmu  ja uhkust sellest, et on vapralt vastu pidanud olnud positiivne ega pole alla andnud. Jah nii see ongi tihtilugu, kuid haigus jääb ja süveneb, kuna rõhk on haige olemisel, sellest on saanud identiteedi osa.

Alati on küsimus selles, millele keskendutakse, kas haigusele või tervisele ja nii loob iga inimene oma eluloo ja isiksuse. 

Kunagi lugesin üht lugu perest kus oli kolm last, loo ajaks olid nad juba muidugi väga vanad – kõi üle saja aasta. Kaks õde ja vend. Neid uuriti, et mõista, mis on ühine tegur hea tervise ja pika ea puhul. Üks õdedest oli pikalt olnud taimetoitlane, karske ja muidu tevislike eluviisidega, vend oli täiesti tavaline meie mõistes keskmine inimene ja kolmas õde seevastu oli rämpstoidu fänn, suitsetas ja tarbis stabiilselt alkoholi, et mitte öelda armastas napsutada. Seega mingit ühist tegurit ega retsepti sellelt perelt tervena elamiseks ei saadud aga samas oli neil kõigil üks ühine omadus: nad armastasid nalja visata ja olid väga elurõõmsad, kõik kolm armastasid oma elu ja nautisid seda.

Viimasel ajal on sellest palju räägitud, et elurõõm on võtmetegur tervise ja pikaealisuse juurde.

Nüüd ütlete, et mis rõõmu sa siin ikka tunned, kui elu on nii vilets. Vastan, et see on valikute küsimus. Ma arvan, et iga inimese elus on pidevalt asju, mille üle saaks viriseda. Iseasi on, kas see virin annab mingit väärtust elule juurde. Ma arvan, et see võtab ära võimaluse õnnelik olla. Samas õnnelik saab olla alati, pisiasjad on need, mis teevad rõõmu, keskenduda tuleb neile. Kui alguses on raske olla positiivne  võib seda teha vägisi, üks kord saab sellest harjumus. Näiteks kirjutada endale iga päev 10 asja, mis olid täna toredad. Lõpuks võiks jõuda selleni, et vaadata raskustele otsa pilguga: mida head ma siit saan endale võtta. Ehk mõni hea õppetund või teadmine, või millegi mõistmine tuleb raske tee läbi, ka see on hea. 

Otsige alati kirssi tordi peal, uskuge igas asjas on see olemas, selle leidmine on võti imelise elu juurde!!!!